Sõrmikud Liisbetile

Talv ei näi veel niipea otsa saavat. Õnneks. Täna puhub tuul väga kõvasti, puu, mis mul akna taga seisab ja valgust varjab, paugub päris kõvasti. Eks vist ole külm ka. Ise istun kergelt tõbisena täna toas, äkitselt saan terveks ka. Järgmine nädal tuleb kerge, on ju kolmapäev vaba. Saan annast ravida ja kududa. Tahtmine midagi kogu aeg teha on taas tagasi.
Liisbetile tegin eelmised sõrmikud vist paar aastat tagasi ja nüüd kurtis et väikseks on jäänud. Karnaluksis käies jäi mulle sinise kirju lõng kohe silma ja varusingi seda kinnaste ja mütsi jagu. Mütsiga läheb veel aega, pole aimugi millise mustriga koon. Sõrmikud tegin täitsa tavalised, ilma mustrita. Täpselt nii nagu Liisbet soovis. Lihtsad. Valmis sain täpselt vastlapäevaks, kelgumäel olid näpud soojas. Kelgutamas käisid nad terve klassiga, tore ettevõtmine ja hästi lõbus oli olnud. Liisbeti kelk oli kõige kiirem.


Kõik minu õhtud kulgevad nüüd teleka ees. Nagu tõenäoliselt paljudel. Olen olümpia fänn. Käsitöö olümpiale ma ennast ikkagi ei registreerinud. Polnud lihtsalt kindel et üldse midagi teha tahan. Aga ometi teen. Leidsin imelise räti mustri. Tänaseks olen juba hulga rohkem jõudnud kududa, pildi tegin eile hommikul juba. Hulganisti pärleid tuleb sisse kududa. Pikemalt pajatan siis kui valmis rätti esitlen juba.


Nautige talve ja olge rõõmsad et varsti tuleb kevad!