Minu esimene töö. Õigem oleks küll öelda et harjutamine. Pole juba ammu-ammu tikkinud, kunagi sai mitu patja valmis tehtud ja ausalt öeldes on kaks lausa aastaid poolikutena seisnud. Pilt on valmis, aga kuidagi ei saa tausta tehtud. Ega hetkel ka need plaanis pole, plaane polegi... Aga detsmbrini veel veidi aega on kah. Ma saan iseenda petmisega ikka jube hästi hakkama.
Eile õhtul peeglisse vaadates (ma tõesti vahel vaatan peeglisse ka), sai mul blondist peast villand. Niisiis, tänasest hommikust olen pruunide juustega, blondiin jäi minevikku. Ma kohe pean aegajalt värvi muutma, naine, edevus on sinu nimeks. Minu puhul kehtib täiega.
Pühapäeval on harjukate kokkusaamine, teki kokku heegeldamine. Eks näis kas kogun julguse kokku ja lähen ka. Mitu korda olen plaaninud, aga kohale ei jõua. Minna pole ometi kaugele vaja, üle raudtee lihtsalt. Arg olen ka veel. Samas, ega ma tekki heegeldama ei sobi, ei tule mul see töö hästi välja. Vabandusi leian ikka hulgim kohe. Tekid tulevad aga iga kord fantast ilusad, nii ema kui isa omad. Projekti vedajad Mari Marike ja Fredy teevad suure töö ära, sügav kummardus nende ees. Tublid olete!
No comments:
Post a Comment