Isetegijates toimus laste tööde konkurss "Oma asi" ja Liisbet tahtis ka osaleda. Kaua aega ei suutnud me kumbki välja mõelda mida teha. Mõtteid oli palju, aga kõik nad tundusid kole keerulised või siis vastupidi, liiga kerged. Kui aga vana padi jäi vanaema juurde Viljandis, õigem oleks öelda et kadus lihtsalt ära, siis oligi kõik kohe väga selge ja lihtne. Mis padja peale tuleb oli ka teada, muidugi kass. Materjaliks sai Tiimarist ostetud vilt, mis oli kodus olemas. Samuti oli tikkimiseks mulineed ja vatiini täiteks. Ühel nädalavahetusel võtsime siis töö ette. Ega see kerge polnud, päris mitu korda lendas padi kauge kaarega nurka, natuke rahunemist ja saime jälle edasi teha. Ega mina pole ka mingi õpetaja, ma lihtsalt ei oska seda ametit. Läbi raskuste sai Liisbet ikka oma padja lõpuks valmis ja oli ülimalt rahul.
Koolis käskis õpetaja panna igale õpikule ja töövihikule järjehoidjad. Õige ka, ma täitsa kujutan ette kui kaua läheb lastel aega kuni õige lehekülg leitud. Mina, laisk nagu ma olen, ütlesin et võtku oma kassidega kaartide seast mõni ja ongi ju järjehoidja olemas. Liisbetile ei sobinud selline lahendus. Kaardid ei pidavat olema selleks et raamatute vahel hoida. Mina küll arvan et sobivad selleks ideaalselt, aga no jah. Võtsime siis täna ette ja tegime paar järjehoidjat. Väga lihtsad ja samas sain veidi oma jääkide sahtlit tühjemaks.
No comments:
Post a Comment