Aasta esimestel kuudel võtsin end kokku ja andsin tööl lahkumisavalduse ja seda nii, et uut kohta veel ei olnudki. See oli suur julgustükk, aga risk oli seda väärt.
Jaanuar oli meil kodus lõngavärvimise kuu, päris põnev oli värvide mängu jälgida, lumivalgele jäid kirkad värvid ja naturaalvalge veidi kahvatum. Meie potis keesid lõngaga koos munavärvid ja torts äädikat.
Lõnga kerimine on üks päris vahva töö, nii arvab Ramses.
ja sellest kirjumirjust sai ometigi üks kampsun, aga valmis pilt on vist jäänud tegemata.
Kevadega algas minu elu kõige raskem periood, mis lõi mu elu kildudeks. Keemiaravi lõpp ja teadmatus minu jaoks, tema ju ise teadis aga kahjuks varjas olukorra tõsidust. Mitmel korral üritasin rääkida, nägi ju, et kõik ei ole nii nagu ta väidab olevat, aga ta ei lasknud. See teeb minu jaoks aga olemise veel raskemaks.
Sellesse aega jäävad minu viimased kokku seatud mustrid:
Varjulilled, mille ristiemaks sai Tiina
ja Igavene Armastus, mis valmis vaid paar päeva enne lahkumist.....
Need mustrid sain veel skeemideks ja salvestatud. Edasi tuli kriis, süüdistasin nii teda kui ennast. Selles, et ei hoolinud piisavalt, et tõtt rääkida ja selles, et ma ei taibanud ise tõtt ja lubasin endale valetada. Terve maailm oli halb ja paha. Hetkel tagasi vaadates saan aru, et kõige raskem on Ramsesel. Tema ootab oma issit tagasi: ta on juba nii kaua ära olnud ja mina ju igatsen teda. Veel eilegi avaldas soovi issiga kahekesti koju jääda, siis pidavat neil nii lahe olema. Korra tundis ta hirmu, et ilma issita ei saa tema ju suureks kasvada. Samas on selle raske aastaga saanud selgeks kes on sõbrad ja kes seda äkki enam olla ei soovinud. Saan aru, tihti ei oska inimesed midagi öelda ja kuidagi olla. Väga vale on öelda, et võta ennast kokku, sul on lapsed või sa oled tugev ja saad hakkama. Ega ma ei teagi mida öelda, räägi kasvõi ilmast ja näita, et oled olemas, ka halval ajal.
Unetutel öödel aina kudusin ja kudusin..... kirjud rätid ja sokid ja pisikesed papud.... kõrvale kuulasin ERRi kuuldemänge ja järjejutte, ikka selleks, et mõtted välja lülitada, Midagi uut pole ma siiani suutnud luua.
Sügisel sain palve kududa meeste põlvikud, Norramaale. Villasest 8/2 lõngast number 2 vardaga. Sääre pikkuseks pidi olema 65cm. Esimese paari kudumine võttis parajalt aega, panin õhtu lapsed magama ja alustasin kudumist, ühtäkki tundsin, et vasak käsi jääb kuidagi kangeks ja unine Ramses tuli emmet otsima. saatsin lapse uuesti voodisse ja vaatasin kella, aeg käis juba neljandat hommikutundi. Sellised hullused on mind sel aastal tabanud. Uue paari lõng ootab kodus ja ootab vardaid. Taas minu jaoks uus huvitav kogemus.
Korra avaldas Ramses soovi kuduma hakata, tegelikult oli sel hetkel mul küll käes heegelnõel, Kole keeruline oli.
Sel aastal avastasin ma enda jaoks taas rongid. Tööl käia häsi mõnus ja mugav
ja suvel jõudsime korraks ka Viljandisse, magusate maasikate ajal.
Ees on ootamas uus ja ka keeruline aasta, mõned asjaajamised mida enam ei saa edasi lükata, otsused mis tuleb teha ja kuidagi pean oma elu taas paika saama. Aga kindel on sellele vastu minna teadmisega, et minu ümber on selliseid inimesi, kellele võin alati loota, nii heas kui halvas. Aitäh kallis Marit, et olemas oled!
Kaunist jõuluaja jätku ja toredat vana-aasta ära saatmist! Hoolige oma kallitest ja püsige ikka terved!
