Tüdrukud said vardad 2,75 ja mina jäin naiivselt lootma, et suvega saame praktilise osa tehtud. Aga...... aeg läks ja sügisel algas jälle kool, aga tööst polnud keegi mitte silmustki kudunud. Oktoobris, siis kui õpetaja juttu tegi, hakkas äkki kiire ja minu nägemus sellest tööst keerati pea peale. Õpetaja pidas lõnga ja vardaid liiga peenikesteks ning värvi ka valeks. Nüüd taheti valget. Sedakorda tõin poest Twini, lumivalge ja vardad 3,0. Sobis. Töö jaotati nii, et Liisbet koob suure salli reeglite järgi ja Elina kolm proovilappi. Edasi tekkis probleem mustri valimisega, nuppe ei soovitanud mina ja mustri mille Liisbet valis, sellele ütles jälle õpetaja ei. Sel hetkel tundus mulle juba, et tüdrukud ampsasid liiga suure suutäie......
Lasin mõned päevad settida ja soovitasin siis ise mustrit, sellist, millel leiab plehku pannud silmused või ka juurde tekkinud kiirelt üles ja saab vea parandada ilma suurema harutamiseta. Aga ka harutamist tuli päris palju ette, alguses. Hiljem läks juba kiiremalt, ju sai muster käe sisse ja tuttavaks.
Liisbeti suur sall.
Ka äärepitsile saime kohe õige arvu silmuseid ja õmbleminegi sujus tõrgeteta.
Tegelikult pole Haapsalu Salli kudumises midagi üle jõu käivat. Tuleb vaid raamatust juhendit lugeda ja saabki hakkama.
Elina mustrilapid.
Siin oli seis juba keerulisem. Tüdruk ei ole kudumisega üldse mitte sõber ja tegelikult ta ei saanudki hakkama, Liisbet asus appi ja kudus ka need valmis.
Suure tööga said Liisbet ja Elina hakkama. Elina tegi teooria osa ja kaitsmine on 05.märtsil.
Ega tegelikult Liisbet eriti käsitööd kodus eriti teha ei tahagi, vaid seda mida koolis tarvis teha. Aga minul on hea meel teada, et oskused on tal olemas ja võibolla kunagi hiljem on ta selle üle ka tänulik.
Suured kallistused Triinule, tema Rätiraamat on minu käes juba mitu mitu kuud ja nüüd kui töö valmis, sean oma sammud üks päev ka Telliskivisse.
